Andrus Ansip – oma jope
2. mai 2014, 10:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Aplaus!» tõuseb Jõgeva aktiivne proua Asta Paeveer püsti, kui peaministriameti rekordimees Andrus Ansip Jõgeva kultuurikeskuse saali siseneb, et üle poolesaja huvilise ees europarlamendist rääkida.
«Pole rumalaid küsimusi, on vaid rumalad vastused, millest täna püüan hoiduda,» alustab puhanud, uljalt žestikuleeriv, rõõmus Ansip saali õhust tajutavat kohtumisärevust murdes. «Kui küsite, mis värvi on armastus või õnn või kuidas läheb kah, siis ei oska vastata. Aga seda ütlen kohe: pole vaja valida võõraid jopesid. Sest kelle jopet kannad, selle laulu laulad.»
Üks europarlamendi valimiste suuremaid konkurente, Vladimir Putini «oma jope» Edgar Savisaar, kes Sotši mängudelt tulles Venemaa raudteebossi Vladimir Jakunini jopet Eesti koondise omale eelistas, on avaminutitel vihjamisi paika pandud.
Seisku ees või uue Eesti pealinna valimine – üle tervise pole siin maailmas midagi. «Vanainimese arstiabi võiks kuidagi paraneda. Tuleb selleks ka ometi kord võimalus?» küsib proua.
Ansip nendib, et igas riigis on arstid valmis rohkem abi osutama, kui kinni suudetakse maksta. Ütleb, et arstiabi on aasta-aastalt paranenud. Kümned värsked rullilokid noogutavad, sama paljud ohkavad.
Küsimus: «Miks meil on nii suur riigikogu? Sekretärid, nõunikud, saadikud – kõik, kes saavad hiigelpalka ajal, kui rahvast jääb vähemaks. Vähendame siis ka rahvaesindajate hulka?!»
«Ega nii väheks ikka jää, et parlament kokku korjata,» leiab Ansip ja ütleb, et pigem on riigikogu väike, kindlasti mitte liiga suur. «Ja kõik need nõunikud... Kui riigikogus tunnen end suhteliselt üksi, siis peaministrina oli mul alati mitmeid-mitmeid inimesi juures, kellega asju arutada, kelle peal uusi ideid testida. Need nõunikud ei töötanud mitte minu heaks, vaid minu kaudu riigi heaks. Seda peab meeles pidama.»
Tõuseb härra: «Olen viimaste valimiste valimisdokumendid kõik kokku korjanud ja silma jäi selline asi nagu «Eesti pass tulevikku». See on Kallase ajast. Selles on kirjas, et Eesti vajaks aastas 27 000 last. Miks on see arv praegu üle poole väiksem? Kas tõesti ei suudeta loomulikku iivet tõsta?»
«Vanemahüvitis on suureks abiks... » alustab Ansip, aga prouad saalist sosistavad, et sündimus on vähenenud ka selle imerelva ajal. «Jah, see on jäänud suuresti unistuseks, mille täitumist pole loota,» nendib Ansip ja nimetab kõige suurema iibeprobleemina lasteaiakohtade nappust.
Härra jätkab: «2007. aastal lubasite, et jõuame 15 aastaga viie jõukama Euroopa riigi hulka. On keegi teinud vahekokkuvõtte – kui kaugel oleme?»
Järgnevad Ansipi legendiväärsed tsitaadid:
«Kes ei unista, ei lenda kõrgelt.»
«Kui see on kriis, siis ainult selles ma elakski.»
«Piinlik öelda, aga tuleb öelda, et meil on läinud hästi.»
«Süüdistuste järgi pime, roosade prillidega tulnukas, aga jäärapäine pidigi olema.»
Jaa, aga ravimid. Nende hinnad ei vasta pensionide suurusele. Inimesed lähevad apteegist rohuta koju, olles öelnud apteekrile, et ei suuda seda osta.
«Tasuta ei saa neid kunagi ega kusagil,» nendib kuuest europarlamendi kohast ühte ihaldav Ansip. «Ravimitööstus on üks võimekamaid maailmas, võrdluses sõjatööstuse kulukuse ja mõjukusega. Kujutage ette, et ühe ravimi – mille efektiivsus pole üldse välja selgitatud – valmistamine võib maksta miljard, mitu miljardit dollarit... Tulevik on helgem: individuaalmeditsiin, geenipassid, mille järgi saab iga inimest ravida moel, mida just talle tarvis.»
«Nii. Aga Rail Baltic ja selle tulu?» kõlab küsimus. «Vestlesime koolinoortega, kes teatasid, et nemad küll ei sooviks kunagi maksumaksjaks saades tänaseid otsuseid oma taskust kinni maksta, kui kaubavedu ei toimu.»
Ansp, kes peab europarlamendi valimiste olulisimaks teemaks julgeolekut, hämmastub: «Te olete kõik nii rahulikud?! Täna on meil julgeolek kõige olulisem teema! Ka raudtee on meie julgeolek!»
Järgneb jutt 1939. aasta ajaloo kordusõppustest, pronksöö järeldustest ja meenutus, et meil oli pealinnas toona 2007. aastal mitmeid Venemaa luureohvitsere, kes olid spetsialiseerunud just massirahutustele. Et me ei tohi ajalugu ja õppetunde unustada.
«Aga kas NATO sõdurid jäävadki siis siia?»
Ansip: «Eesti sõdur on ka NATO sõdur. Seda ei tohi unustada. Jah, nad jäävad siia. Lubasime enesele kord: mitte iial enam üksi. Ja nüüd võite kindlad olla – me ei ole enam kunagi üksi.»
«Hoolivad nad ikka sellest?» kõlab mureküsimus.
«Ei ole nii, et kas nad ikka hoolivad! Kõik mõistavad, et kui praegu jätta üks riik hätta, siis veab see kogu NATO usaldusvääruse põrgu.»
Naine ei jäta: «Aga Vene ajal oli tasuta haridus, tasuta arstiabi.»
«Nii! Petseris käies ütles sealne juht, et see haigla sai ehitatud tänu Putinile. Kas keegi Eestis ütleb, et see haigla või kool sündis tänu Ansipile või Ilvesele?! Ei öelda. Jumal tänatud! Brežnev ei andnud mulle tasuta haridust! Minu ema maksis riigile tulumaksu, et tasuda minu kooliskäik. Olen hariduse eest tänulik emale, mitte Brežnevile.»
Kisub tuliseks. «Häbi peaks olema viriseda,» saab teravkeelne proua nahutada. «Noored võiks viriseda, kurta, mis meist! Vaadake, kui uhked traktorid sõidavad mööda põlde! Ehita endale saun! Pane kartul maha!»
Kired jahtuvad. «Aga palun, härra Ansip, kui ma küll mõtlen teid valida, aga ma ei taha ainuüksi teid valida, sest üks pole valik. Kui võtta keegi alternatiiv, siis kes see võiks olla? Kui võtta keegi protestiks, siis kes?» uurib härra, kes on teinud valimiste valiku seni kolmel põhimõttel: julge, tugev, pildil.
Ansip soovitab lutsulikult esmalt iseennast. «Aga kui mul ei õnnestu europarlamenti saada... »
«... õnnestub!» kõlab saalist.
«... kui ei õnnestu, siis teen tööd rahulikult riigikogus edasi. Muidugi võiks midagi muud ette võtta. Aga Eesti on minusse viimase üheksa aastaga nii palju investeerinud, et patt on jätta oma kogemusi, suhteid kasutamata. Pronksööl helistas Putin toonase Euroopa Liidu eesistujamaa juhile Angela Merkelile ja soovis asja arutada. Merkel helistas aga mulle. Kahel päeval. Meil olid pikad kõnelused. Tulemuseks oli see, et Euroopa teatas, et 500 miljonit eurooplast on Eesti selja taga. Seepärast tahangi Brüsselisse minna. Ärge hääletage minu konkurentide poolt.»
Kahetunnise kohtumise järel jätkuvad kohvijutud kultuurimaja kohvik-fuajees.
«Savisaar võtab ikka kõik,» arvab härra.
«Ei, Ansip ja Kelam saavad vastu,» sõlmitakse kihlvedu.
P. S. Jõgeva rahva küsimused, mis jäid seekord Ansipile esitamata, aga usaldati küsimiseks Postimehele:
«Mis kell Venemaa ründab? »
«Miks eestlane ei naerata, ei tegele oma asjadega, vaid muretseb teiste pärast?»
«Miks Eesti tõrjub Venemaad, kuigi mõlemad rahvad sooviks rahumeelselt kaupu vahetada?»