Protestihääled tugevdasid Keskerakonna positsioone kolme volikogukoha võrra, leiavad tänases Postimehe arvamusartiklis Tartu Ülikooli teadurid Mihkel Solvak ja Kristjan Vassil.
Analüüs: valimisliitudele antud hääled võisid Tallinnas kinkida Keskerakonnale kolm lisamandaati
25. oktoober 2013, 10:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politoloogid võtsid arvesse, et kohalikel valimistel anti Tallinnas 7,65 protsenti häältest ehk 16 717 häält valimisliitude, üksikkandidaatide ja EKRE poolt, kellest keegi volikokku ei pääsenud. See aga tuli kasuks Keskerakonnale.
Politoloogid selgitasid, et künnise alla jäänute hääli võis valdavalt siiski lugeda protestihäälteks Keskerakonna vastu.
Kui palju nende häälte kaotsiminek Keskerakonna positsiooni tugevdas, saab hinnata mõtteeksperimendi abil: milline oleks volikogu kohtade jaotus olnud juhul, kui kõigis Tallinna valimisringkondades oleks kaotsi läinud hääled antud võrdselt senistele opositsioonierakondadele: IRLile, Reformierakonnale ja SDE-le.
«See ei ole täiesti meelevaldne, sest ratsionaalne valija ei soovi, et tema hääl läheks kaotsi; ta soovib, et see läheks erakonnale, kelle häältesaak ületab kindlasti valimiskünnise ning kes saab esindatuse volikogus.»
Arvutus näitab, et praegu kaotsi läinud häälte opositsioonile mineku korral oleks Keskerakonnale jäänud volikogus kolm kohta vähem. Tõsi, keskpartei oleks siiski säilitanud napi enamuse volikogus.
Kokkuvõttes oli Tallinn hea näide, kus väikeerakondade ja valimisliitude hääled andsid lisakohti võimuerakonnale ehk tulemus oli vastupidine valija motivatsioonile, leiavad Solvak ja Vassil.
Vastupidine näide Tallinnale on Tartu, kus protestihäältega valimisliidud pääsesid volikokku ja saavad seal ka tegelikku opositsiooni pakkuda.