/nginx/o/2016/09/15/5838141t1h1fa3.jpg)
/nginx/o/2013/10/19/2555704t1ha187.jpg)
Ma olen alati valimistel osalenud. Kui mitte hääletajana, siis toetajana või nõustades mõnd sõpra, ämma, tuttavat või kandidaati, kes end kirjutamises kodus ei tunne. Teate küll seda suhtekorraldaja rasket tööd, millele «Ühtse Eesti suurkogu 2010» või «Riigimehed» oma sisevaatelises teravuses üles ehitatud on olnud. Jah, süüdi. Olen iga paari aasta tagant lahendanud küsimusi, kuidas üht või teist poliitilist suutäit rahvale mälutavamaks teha.
Need hetked on jaburad, kuid millegipärast nii omased neile perioodidele, kus valimised lähedal. Need on isiklikud ja imelikud hetked, kus olen toetanud neid, keda isiklikult tunnen ja usaldan. Olen pildistanud oma korteris Heljo Pikhofi plakatifotosid, millega sotside reklaamiagentuur toona hakkama ei saanud. Ma pole olnud kunagi sotside toetaja, aga elasin 2000ndate keskel koos tema tütrega ja tahtsin, et tema perel elus hästi läheks.
Olen kirjutanud reklaamtekste Reformierakonna paberitele, töötades Kontuur Leo Burnetti agentuuris copywriter’ina, mõistes, et parempoolne liberaalne maailmavaade aitab kriisiaastatest välja tulla. Olen toetanud ka kogu hingest Marek Strandbergi, rohelisi ja vabamehi, kirjutades unetutel öödel kokku nende programmi, koos oma isiklike vanade veendumustega, kas keelustada seksi ostu või jagada kõigile elanikele tasuta aiamaad, mitte mingeid halvavaid toetusi, sest just Marek oli kunagi üks meestest, kes õpetas mind savist ja hakkpuidust ehitusmaterjale valmistama või hundinuiavillaga seinu soojustama, kui üheksakümnendate lõpus Tartus kooli kõrvalt Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuses tööl hakkasin käima.
Kohalikud valimised on need, kus nii ma ise kui ka mitmed mu tuttavad on elu jooksul valinud päris paljusid vastandlike vaadetega erakondi. Üks mu lemmikajakirjanikke, südikas savisaaretapja ja Bonnieri-tüdruk Tuuli Koch lipsas eile mu Facebooki seinalt läbi, rääkides, kuidas ta on olnud Võrus eri aegadel sotside, IRLi ja ka teiste valija. Kõlab sürrilt, kuid tegelikult on normaalne, sest – miks? Sest hääl on usalduse märk, ja usaldada saad vaid inimest, kellega oled teatud koguse soola juba söönud.
Aga seekord on teisiti, sest Tallinnas käib võitlus põhimõtte pärast. Seekord ei ole moraalne toetada vabakondi, kellega koos olen kirjutanud projektitaotlusi või rahastamisotsuseid riigiasutustele, et sündida saaks kodanikualgatus, mille eesmärk on kritiseerida neid samu rahastajaid. Vabakonnad on selles võitluses nagu rajult alustanud punkbändid, mis lähevad laiali hetkel, kui solist tüdruku leiab. Pehmo-hoiak on selle meie projektikirjutajate põlvkonna traagika, kus üritatakse maailma muuta eurorahaga finantseeritud asumiõhtute kaudu, mitte protesteerima kogunenud tudengeid rünnanud politseiautosid põlema pannes. Ei, see pole trükiviga, vaid meie tudengid lihtsalt ei protesteeri. Kui just mingi projekt ei nõua. Tehke bändi, palun.
Pühapäevane küsimus on see, mis jääb üle olukorras, kus kuritegelik K omab Emori oktoobrikuu küsitluse järgi 50-protsendilist toetust, Kross on tõusnud IRLiga 20-le, minu kui ettevõtja lemmikerakond reform on tänu Valdo Randpere kuuskedele ja tissidele ning firmaauto käibekajutule langenud 8-le ja rahulikud sotsid on 15 peal. Ja 7 on ülejäänud inimesed. Ma arvan, et vastus on küsimuses: mitte kes on hea taktikaline kommunaalpoliitik, vaid kes oskab kriisi ajal valida õige poole. Ja ma millegipärast arvan, et te teate seda vastust samamoodi nagu mina.
Proovime. Me kõik teeme vigu. Oleme teinud. Ma olen kirjutanud palju halbu asju. Sa oled raisanud palju minuteid mu halbade asjade lugemiseks, ja ma palun vabandust. Vigade tunnistamise kaunis kunst ongi üks osa arenguvaludest, mis meil kõigil on alates imikueast tulnud läbi käia. Isiksustena. Inimkonnana. Linnana.
Aga seekord, pühapäeval, sõbrad, vaenlased ja uudishimulikud valijad. Palun võtame selle toetusprotsendi K-riminaalidelt ära ja vaatame pühapäeval telekat lootuses, et Tallinna uus koalitsioon saab esimese asjana tellida auditi, kust saame teada, kui sitasti meie pealinna väljavaadete ja mineeritud rahastamisskeemide ümber olukord tegelikult on.
Amputeerida tuleb. Aga kui lähedalt? Mehed, kellel on lahingkogemus, otsustagu.