Valimisvõitlus Narvas on sisuliselt kahe suure nime, Mihhail Stalnuhhini ja Jevgeni Ossinovski vastasseis. Kas jätkata nii nagu praegu või soovid narvalased muutust?
Revolutsiooni võimalikkusest Narvas
9. oktoober 2013, 00:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pooled maailma revolutsioonid ja suured sotsiaalsed muutused on saanud alguse kohvikutest ja õllesaalidest. Kes tahab, leiab muidugi kohe ka negatiivseid näiteid (München meenub), aga laiem taust on selles, et kui inimestel on kohad, kus ka väljaspool tööd ja kodu kokku saada, kus mõtteid vahetada ja juttu rääkida, siis seal tekivad koostöö, uued ideed ja veidi suureliselt öeldes ehk ka kodanikuühiskond. Narvas sellist väljaskäimise kultuuri pole. Ei ole kaubatänavaid oma poodidega, ei ole pubisid, kõrtse ega kohvikuid.
Näiteks kohvikuteketi Pagaripoisid juht ning omanik Meelis Pärn räägib, et maksid kaks aastat oma Narva kohvikule peale enne kui kinni panid. Midagi pole teha, kliente polnud ja kohvikukultuuri samuti mitte, ütleb Pärn. Narvas ei ole ka keskust ega keskkohta, kuhu suunduksid teed ja inimesed, kus saaks kokku leppida kohtumisi, kust käiks läbi linnaelu. Tinglikult võiks Narva keskkohaks öelda Peetri Platsi aga nagu Mihhail Stalnuhhin retooriliselt küsib, kas on veel Eestis teist linna, mille peaväljak asuks linna ääres – Peetri Plats on jõe ääres piiripunkti kõrval.
Siinkohal võib veel meelde tuletada Tartu ülikoolis tehtavaid mobiilpositsioneerimise uuringuid, mis näitavad et Eesti linnadest on just Narva kõige suletum. Piltlikult öeldes narvalased sünnivad, õpivad, töötavad, elavad ja surevad oma linnas, muu Eestiga on läbikäimist vähe. Kas see tähendab, et Narvas polegi muutused võimalikud? Et Narva ongi määratud olema omalaadses siseisolatsioonis, kus rahvas valib alati ühtesid ja samu nägusid, kus ei tahetagi midagi teistsugust?
Narvalased on patrioodid, seda ütlevad kõik, kes vähegi selle piirilinna elu tunnevad. Narvalaste patriotism on ilmselt üks väheseid asju, milles Narva praegune valitseja Mihhail Stalnuhhin ja teda kukutada sooviv sotside kandidaat Jevgeni Ossinovski ühel meelel on. Kui mõnes mõttes võib see patriotism inimesi linna sulgeda, siis vähemalt Jevgeni Ossinovski näeb selles patriotismis ka võimalust, seda seemet millele saaks linna muutmist üles ehitada.
Ta toob paralleeliks Kohtla-Järve, kus sotsiaaldemokraatlikel, aga ka mis iganes teistel opositsioonipoliitikutel, on veelgi raskem valitsevat status quod murda. «Kohtla-Järve noored ütlevad, et jah kõik on p****s, aga mis mul sellest, kohe kui kool läbi, kolin minema,» kirjeldab Ossinovski «Aga Narvas ei taha noored lihtsalt alla anda ja ära minna.» Mihhail Stalnuhhin näeb asja muidugi teisest vaatenurgast. Esiteks seda, et Ossinovski ei mõista Narvat ja teiseks, et Narva ei vajagi muutmist.