Tagasi
Tallinna Vesi tuleks linnale tagasi osta.
2000. aastal Tallinna valitsenud Mart Laari ja Keit Pentuse erakonna loobumine linna oma veevärgist, veejuhtmetest ja veepuhastusjaamast oli «küla kaevu» võõrsile müük.
Koos Tallinna Vee enamusaktsiatega müüdi maha linnarahva otsustusõigus oma esmatähtsa ressursi, joogivee üle. Piltlikult öeldes: Ülemiste Vanake vallandati ja ta järv kingiti ahjualusele.
See oli kuritegu linna julgeoleku vastu. Miks see toime pandi? Põhjus saab olla ainult rumalus või alatus. Rumalus oleks tormamine ja taipamatus, alatus oleks tagantkiirustamine ja pettus.
Müügiotsus pandi hääletusele 15. juunil 2000, volikogu viimasel istungil enne suvepuhkust, otsusele lisatud seletuskiri oli 29 lehekülge ning otsus ise oli peidetud 47 päevakorrapunkti hulka.
Müük konkreetsele võõrfirmale otsustati 21. detsembril 2000, aasta viimasel volikogu istungil, enne jõulupühi. Erastamislepingute ingliskeelset teksti oli 371 lehekülge, kusjuures alla kirjutati juriidilise tekstiga tõlkimata müügilepingutele! Isegi Tiina Mägi volikogu Reformierakonna fraktsioonist leiab nüüd: «See oli suur sigadus.»
Selle kuriteo toimepanijatel on praegu suu vett täis, nad üritavad oma päevselget süüd maha vaikida, sest pürivad Tallinnas võimule. Nad on praegu isegi linnapeakandidaadid: isamaaliitlane Mart Laar ja reformierakondlane Keit Pentus. Noid toetasid nüüd samuti volikokku kandideerivad isamaaliitlased Liisa-Ly Pakosta ja Toomas Tõniste, aga ka Res Publica «äraostmatu» Indrek Raudne ja Reformierakonna peasekretär Kristen Michal, kes oli koguni müügikomisjoni liige.
Tõestatult oli see tallinlastele kahjulik hävitusmüük. Esiteks algas sellega meie aastatepikkune teoorjus - kohustus ehitada võõrfirmale 3 miljardit krooni maksev veevõrk (linna eelarve oli müügihetkel 2,4 miljardit krooni!), ilma et võõrfirmale endale oleks pandud mingitki sundi Tallinna veevärki arendada. Müügileping lubas neil kogu kasumi endale jätta ja võtta aastas kuni 100 miljonit krooni dividendi!
Võõrfirmale kinnitati 15 aastaks õigus saada kasumit 49 protsenti käibest, samal ajal kui Eesti vee-ettevõtjate rentaablus on maksimaalselt 10 protsenti.
Lisaks anti õigus ettevõttest välja pumbata 200 miljonit «juhtimistasu». Vee hinda lubas müügileping tõsta igal aastal enam kui 10 protsenti ja seda ennaktempos, mingi salapärase «reaalkomponendi» võrra.
Nüüd on tallinlased monopoolse võõrfirma veeorjuses.
Tänini on Keskerakonnal Tallinna juhtides õnnestunud Laari ja Pentuse äripartnereilt järeleandmisi välja tingida. Kuid säärasele mangumisele peab lõpp tulema. Võõrfirma vastutulelikkus võib otsa saada, kui see juhtumisi välismaal raskustesse satub. Ohus on meie julgeolek.
Tallinn istub püssirohutünni otsas ja maksab selle eest kallist hinda. Tallinlased tuleb kõige kiiremas korras vabastada veeorjusest. Tallinna Vesi peab kuuluma tallinlastele, Tallinna linnale - kellele siis veel!
