Pomerants: võimekus nõuab mõistust ja õiglust

Endine siseminister Marko Pomerants. Foto: Peeter Langovits

Siseminister Marko Pomerants (44) kinnitab, et kuritegevuse uurimisel ei saa olla mingeid erakonnapõhiseid kaalutlusi ning ametkonnad peavad menetlema kõiki vahelejäämisi.

Mis oli teie motivatsioon siseministriks hakata?

Kui sai selgeks, et Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) peab täitma siseministri ametikoha, algas erakonnas arutelu kiirmenetlusena. Siis olid ka olemas inimesed, kes leidsid, et mina võiksin olla see kandidaat, ja protsess lihtsalt päädis sellega, et mina see olen.

Ma ei pabistanud, sest mul on olemas kogemus, mismoodi üks ministriportfelli kandmine üsna keerukas valdkonnas välja näeb (Pomerants oli Juhan Partsi valitsuses 2003–2005 sotsiaalminister – toim).

Teiega võistlesid n-ö Res Publica kandidaat Ken-Marti Vaher ja Reformierakonna kandidaat Mart Laar?

Julgen öelda, et Laari kandidatuuri pole meie erakond kunagi arutanud ning ta pole ka ise seda püsti pannud. Saan aru, et see oli lihtsalt üks Andrus Ansipi ütlus, et Laar võiks see olla. Siin on võib-olla müüti ka natuke.

Te ei suhtu peaministri sõnadesse tõsiselt?

Suhtun absoluutselt tõsiselt. Aga see variant ei realiseerunud ja selle stsenaariumiga väga ei tegeldud. Järelikult on nagu on.

Ma ei arva ka, et praegu võiks tõsta mingit Res Publica või Isamaa kandidatuuri teemat, praegu erakonnas sellist jutti ei ole olemas.

Kas pärast Jüri Pihli on veel siseministrina midagi teha? Tunnete tema vaimu kabinetis lehvimas?

Ei tunne. Inimestel on võib-olla olnud küsimus, et kui minu eelkäija oli Pihl, kuidas on olla järeltulija. Ma ütlen siiralt, et minul ei ole see küsimus hetkekski pähe tulnud. Et nüüd ma lähen kohale, kus oli Pihl, kellel on kõik meie siseturvalisuse struktuurid n-ö läbi juhitud.

Jättis ta ka mingid soovitused?

Meie ametivahetus oli natuke ebatraditsiooniline. Normaalsel vahetusel võtab lahkuv minister uue ministri käekõrvale ja toob ta majja, aga kui mina kohale jõudsin, oli Pihl juba lahkunud. Kohtusime paar päeva hiljem ja rääkisime oma jutud ära.

Kas kõige suurem ülesanne on teil ikkagi politsei, piirivalve ning kodakondsus- ja migratsiooniameti (KMA) ühendasutuse kokkupanek?

[Politseiameti peadirektor] Raivo Küüt peab tegelikult panema.

Ta on teisipäeval läbinud õiguskomisjoni kooskõlastuse, vastavalt seadusele. Nüüd vaatame, kuidas suudab valitsuse masinavärk töötada – kas ta saab 1. jaanuarist 2010 ametisse nimetatud sel neljapäeval või järgmisel.

Ministril on oma roll, et kolmest saakski kokku üks, uue identiteediga asutus. Et ei tekiks mingit laiendatud politseid või vähendatud piirivalvet, pluss natuke KMAd, vaid üks tervik.

Ühendasutuse kohta käibib ka termin «superministeerium», kui tõepärane see tundub?

Mina nii ei arva. Tuleb rahulikult asja vaadata, kas rollijaotus on õige.

Igapäevane tegevus siseturvalisuse teenuste pakkumisel oleks uue ameti sees ja poliitika tegemine jääb ministeeriumisse, muidugi koostöös ametiga. Siin tuleb selget jutti hoida, et ei tekiks maakera, mis on suurem kui see teine maakera.

Teise lisaeelarvega võetakse politseilt maha ligikaudu 100 miljonit krooni, päästjatelt 40 miljonit. Kuidas jätkub elu pärast seda?

Elu jätkub vähema rahaga. Esimest korda mitme aasta peale ei ole inimestel tegemist mitte võimaliku palgakasvuga, vaid olukorraga, kus tuleb palka vähendada. Politseis on see juba tähendanud, et tänavuse tööaasta sees on ka palgata puhkuse päevad.

Läbirääkimised riigiteenistujate ametiühinguga käivad, sest meil on ka kollektiivleping eelmisest aastast. Järgmisel nädalal läheb aruteluks, sest raha lihtsalt ei ole ja vähendamised on plaanis.

Järgmise aasta eelarve on uus suur nuputamise koht. Kolme asutuse eelarve asemel teeme ühe, aga sellegi poolest – politseinik peab saama õue ja piirivalvur piirile saadetud ja kodakondsusametnikud samuti tööle.

Päästeteenistuski oleks hea, kui jõuaks tuld kustutama ja muud õnnetust likvideerima.

Mis mulje teil on elust Eesti politseis, kui üks prefekt ja veel üheksa politseinikku saadeti kohtu alla hulga süüdistustega, teiste seas eraviisilisele jälitustegevusele kihutamine, tulirelva ebaseaduslik käitlemine jne?

Just äsja tulen politseiametist, kus kohtusin praeguste prefektidega, kes on ametis või täidavad kohuseid, lisaks inimesed kriminaaljälitusest jt. Minu soov on, et nad oleksid ka minu ametiaja lõpul politseiteenistuses ja neile oleks kena otsa vaadata.

Vastus küsimusele on kahene. Ühelt poolt on tõesti natuke, nagu Juhan Parts ütleb r-i põristades, «absurrrd». Et 2009. aastal on politsei sees sellisel tasemel korrarikkumised või kuritegevus.

Teisest küljest arvan, et süsteem on ise nii tugev, et suudab seda menetleda. Keegi ei saa mürki võtta, et selliseid asju enam ei tule, aga nelja prefektuuri tingimustes on see ring ikka väga kitsas.

Eeldame, et ei tule. Kui aga üht või teist lagedale ujub – järelikult kapo ja sisekontroll töötavad.

On Reformierakond juba signaale andnud, et Tartu asjade uurimisega võiks tempot maha võtta?

Keegi ei ole minuga püüdnud rääkida teemal, et mingit kohtuasja tuleks kiiremini või aeglasemalt menetleda. Ma eeldan, et keegi seda ka tegema ei hakka. Sellest inimesest, kel niisugune plaan on, oleks väga mõistlik seda mitte teha.

Siseministrina ütlen, et erakonnapõhiseid näidikuid meil ei ole. Mis puudutab omavalitsusi, siis midagi pole parata.

Kui meil on kuus omavalitsust, kus tõesti on ennekõike Keskerakonna inimesed praegu võimul, siis need nad on. Või kui meil tulid erinevate Reformierakonna inimestega seotud asjad üles, tuleb menetleda!

Kui mõni IRLi mees või naine on vahele jäänud, tuleb ka menetleda. Loodame, et ei ole.

Kas Edgar Savisaare kabinetist väljus või ei väljunud signaal, või oli see mingi bluff?

Mina ei tea. Ütlen siiralt, et ma ei ole pidanud seda signaalide väljastamist selliseks teemaks, et pärida või küsida, mis seal Savisaare kabinetis siis piiksub. Minu pärast las ta piiksub.

Kas Keskerakonnast on kaebusi, et kapo ei võta teemat tõsiselt?

Kui te nüüd ütlete, siis võib-olla on mul see kunagi meeles ja küsin üle, et mis seal piiksub. Aga minu meelest see ei ole riikliku tähtsusega asi.

Esmaspäeval karmistas riigikogu karistusseadustikku selliselt, et kui keegi kutsub üles korraldama niisugust üritust, kus võib minna rüüstamiseks ja purustamiseks, saab ta ka kriminaalkaristuse. Oletame nüüd, et leiab aset pensionäride meeleavaldus näiteks pensionide alandamise vastu, aga seal on ka üks või kaks provokaatorit ja mõni aken lendab sisse. Kas meeleavalduse korraldaja pannakse kinni?

Sellist ohtu ma ei näe. Konstrueerida saab ja hästi saab. Aga ma eeldan, et need, kes asjaomaseid menetlusi ellu viivad, on professionaalid. Et pensionäride liidrid jäävad vabadusse ja need inimesed, kes on tegelikud probleemi põhjustajad, saavad oma karistuse.

Eesti riigis saab ikka see, kes oma meeleavalduse on rahumeelselt ja headel eesmärkidel registreerinud, seda ka ellu viia. Küllap on võimalik sõklad teradest välja eraldada.

Teile ei tundu see «pronksöö pakett» kruvide kinnikeeramisena?

Riigil peab olema võimekus, aga teistpidi peab olema mõistus rakendada seda õiglaselt. Kui keegi tunneb, et ta saab puudutatud, siis asja eest. Õige hõlma ei tohiks keegi hakata.

Siseministeeriumist on tänavu tulnud ka uus haldusreformi plaan. Kas praegu, vähemusvalitsuse ajal on mõeldav sellega kuidagi edasi liikuda?

Arvan, et ei ole reaalne.

Kuna on ka kohalikud valimised?

Ei arva, et just see on probleem. Aga ma ei näe isegi sellist aega, et valitsuskabinet muude asjade kõrval asuks selle reformi kallale. Pigem kaldun arvama, et aastani 2011 suuri edasiminekuid ei ole.

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler peab edasi minema analüüside ja rahvavalgustustööga, aga läbimurret ma ei julge ennustada.

Kuidas meeleolu praeguses valitsuses tundub võrreldes Partsi valitsusega, milles olite sotsiaalminister?

Tänaseks on mul kokkupuude valitsuskabinetiga olnud täpselt üks kord, eelmisel neljapäeval. Selles koostöö õhkkonnas polnud hullu midagi, kõik laabus.

Järgmise aasta plaanide tegemine on ees. Kui tuliseks see läheb, ei tea. Minul on päästeteenistus taga, tulekustutid olemas, kui väga kuumaks läheb, siis lasen vahtu peale.

Sotsiaalministrina Partsi valitsuses kirjutasite kolleegide-ministrite sünnipäevaks alati luuletuse, pomeriimi. Kas traditsioon jätkub?

Mul oli ju Postimehes isegi oma rubriik, mis lõppes jaanuaris 2008. Kuid olen võtnud endale peaaegu kindla joone, et ma enam oma elus mingeid luuletusi ega pomeriime ei kirjuta.

Tõesti, miks küll?

Ma püüan seda vältida. Põhjus on väga lihtne. Seda võib ju mingil eluperioodil teha. Ega inimene pea olema selline hall kuju, keegi ju näitleb hästi ja keegi mängib kitarri.

Aga kui tahta olla riigimees, poliitik, minister, siis arvan, et esimene asi, mis peaks tema puhul meelde tulema, on professionaalsus ja oskused.

Kui öeldakse Peeter Kreitzberg, siis ei peaks ju esimesena öeldama, et ta on kalamees Vihula vallast, vaid et tegemist on hariduse valdkonna tugeva eestkõnelejaga.

Täpselt sama on minuga. Eesmärk on olla professionaal ja õnnestuda seal, mitte esineda pidevalt meediakajastustes päevakajaliste luuletustega.

Kuid nii naljakas kui see ka pole, Mari-Ann Kelam (Pomerantsi asendaja parlamendis – toim) leidis riigikogus minu tuppa kolides sahtlist minu kunagi Postimehes ilmunud luuletuse «Abiks noorele ministrile!».

Abiks noorele ministrile!

Regulaarselt tervislikult toitu,
magama Sa mine enne koitu!
Tööl ametnikegagi suhtle,
ära asjata alluvaid Sa nuhtle!
Ära vilkuriga kihutades peole sõida,
rahva armastus Sa siirusega võida!
/---/